Hoopis teine asi kohe :)
Käisin Dornse baaris pastat sisse vohmimas ja kohe kuidagi tegusam tunne on nüüd. Nüüd ei ole enam pööningul peidus, vaid istun otse elu tuiksoonel. Ümberringi sahmivad väga asjalikud inimesed inimesed ja teevad (vist) tööd. Imekombel tunduvad kõik veel kained :)
Aga eks kell ka vähe veel. Minu tööle asumiseni on veel üle kolme tunni. Täna mul väga tore töö - istun kaks tundi ühe koha peal ja selle aja jooksul pean vaid ütlema kolm lauset. Oleks see vaid iga päev nii.
Õhtul lähen vist vahelduseks linna peale meelt lahutama. Olen juba nii mitu päeva nii vastikult korralik olnud, et süda läheb pahaks ;) Woodstockis pidavat mingine bluusiüritus olema. Teen käppelt etenduse ära ja tõenäoliselt saan ilma liigselt pingutamata autoga otse baari ukse ette. Muidugi on jama see, et kaine peaga on Woodstocki väga raske minna, aga õnneks ei lähe ma üksi kainena (ja võibolla ei lähe ka päris kainena :)) sinna.
Sain täna meili, mis pani järjekordselt kuidagi käed sügelema. Kaks nädalat on aega, et saata oma osalemissoov Nõmme Folgil. Kuid nad tahavad ka vähemalt kahte lugu kuulata. Hetkel ei tule pähe isegi, kellega ja millega minna. Võtan mõne pilli kätte ja teen paar telefonikõnet, siis ehk hakkab isegi asi selguma.
Minu arvates on isegi tilkuvat köögikraani põnevam vaadata kui telekast suusatamist. Hetkel oli täielik näide sellest. Toas jõllitavad neli meest kümme minutit vaikuses telekat ja siis sõnab üks: "Näe, juba kilomeeter sõidetud!" :)
Kõige arusaamatumad on minu jaoks suusahüpped. Kõik hüpped on ju praktiliselt ühesugused! (Ise hüpata on tõenäoliselt muidugi tore)
Vaadake parem pilvi või lumehelbeid :)
Ja sellist juttu räägib teile tavaline, valge, heterost meeskodanik :)
