Tee lopus paremal nurga taga on minu kabinet, et te teaksite.

Tervitan teid soojalt Taimaalt!

Kuulsin, et teil seal esimene lumi alla sadanud ja puha. Panen nuud siia uldjoontes kirja oma esimesed kaks nadalat, mis ma siin juba olnud olen. Mul pole siin kunstiliseks kirjatukiks hetkel aega :)

Nonii. 6.nov hommik leidis mind Tallinna lennujaamast, kompsud seljas. Vedelesin seal ja tegin aega parajaks. Join maha oma viimased eegud, mis taskus oleks muidu ainult seganud. Esimene lend viis mind Muncheni, kus ma mingi kuus tundi oma jargmist lendu ootasin. Join maha oma viimased eurod, mis oleks taskus muidu ainult seganud :)

Siis uskumatult vastik ja pikk lend Munchen - Bangkok. Mu korval istus veel, uks idiootne Austria penskar, kes ei saanud mitte millestki kunagi midagi aru ja siis ta muudkui uuris minu kaest koike. Ja see seniilne vanamees ei suutnud omale meelde jatta, et ma ei saa ta momisevast saksa keelest mitte mommigi aru. Aga mone karastava ja lodvestava joogi kaasabil ma suutsin isegi veidi magada. Ja hommikul olingi supsti Bangkoki lennuvaljal. Esimene valisohk mis mulle vastu loi oli ikka usna karmilt soe. Tapselt nagu aurusaunas. (Tanaseks olen sellega juba harjunud ja naiteks tana oosel hakkas mul isegi kulm korra) Ullataval kombel oli lennujaamas olemas isegi mu seljakott ja piirikontrollile formaalse tere utelnuna asusin oma nimega silti otsima. Laks aega mis ta laks, aga lopuks ma sain ikkagi aru et ma otsin valest kohast ja oigest kohast leidsin kohe oma nime ules. Vastas olid mul mu tooandja tutar ja sekretar. (Ma ei viitsi iga kord utlema hakata, kui ma monest tudrukust raagin, et kui ilus ta oli ja milline ta valja nagi. Kui juhtub ette moni, kes ei ole tumedate juuste, pruunide silmadega ja vaga vaga kena, siis ma annan teada)

Tooandja oli oma isikliku auto mulle jargi saatnud, mis oli vaga mugav ja ilus vaikebuss. Sellega ma nuud hiljem siin pidevalt ringi sahmerdanud, kui kuskile vaja minna.

Proua ise ootas mind teatris ja kohe esimese asjana tekkis lauale hunnikute kaupa soodavat. Nuud ma olen sellega juba harjunud, et siin inimesed soovad kogu aeg. Kui on mingine koosolek, siis see tahendab ka kindlasti sooki. Eelmisel nadalal oli mul Hua Hinis olles uks paev kus ma ohtuks ainult agisesin. Onneks vahepeal lasin paariks tunniks ulemuse assistendiga linna peale jalutama ja jain uhest pidulikust soogist ilma. Hommikul oli proua ulemus mulle juba hommikusoogi valmis teinud. Siis mingi tunni parast kohtusin teatri tehnikutega, siis arhitektiga. (Et siis soomaajad jallegi) Siis motlesin et lahen tuppa pikali veitsa aga ulemus kutsus lounale :)

Parast kohtusin uhe skulptoriga ja siis laksime rannaaarsesse ilgelt peenesse restorani ohtust sooma.

Nii, aga siis tagasi esimese paeva juurde. Koht monusalt tais viidi mind mu korterisse (voi, et siis tuppa). Vaga monus puhas toake on. 1 uks ja uks aken ja lauake ja voodike. Konditsioneeriga ja puha (Ega vist ilma siin valja ei mangiks, praegu veel siin suht jahe aeg, kuid naiteks kuskil aprillis pidi siin ikka tapvalt kuumaks minema). Siiamaani ei ole ma seal kull ennast korralikult sisse seadnud, aga aega on selle pisikese asjaga. Peaks lihtsalt omale asju ostma. Mingi veekannu, et kohvi teha ja muud sellist. Pisikese kulmkapi peaks ka muretsema. See siis selline teatriuhika moodi maja, kus elavad moningad teatritootajad ja stuudio opilased. Ma ei saa muidugi mainimata jatta, et olen uks vaheseid meesterahvaid terve maja peale ;) .

No panin siis oma asjad maha, kaisin dushi all ja vahetasin riided, ning mingine hetk asusin tagasi teatri poole jalutama. Olin jummala kindel, et maletan kuhu minna kuid suutsin ikka kergelt ara eksida. Kuid kenad noored plikad kellelt ma teed kusisin, votsid mul noobist kinni ja tirisid oigesse kohta. Ule uldse on kohalikud valmis kasvoi nahast valja pugema, et sind aidata. Ja eriti just siinpool joge kus mina elan ja tootan. Teisel pool on palju turiste ja siuke nome turistidele suunatud tuutu aritegevus. Aga siin laanekaldal on vaikne ja rahulik vorreldes idakaldaga.

Laksin siis ohtuks teatrisse tagasi, kus nadala loppudel stuudio opilased esinevad restoranis. Vaatasin ja kuulasin neid. Nii palju toredaid ja andekaid noori ja lapsi. Koige lahedamad on ikka tai naistantsijate kaed, need on nii lahedad. Uhed noored tantsuplikad tegid, seal uhe superhea varjuteatri numbri (Noh nagu ikka, et kaks nappu pusti ja on janes) Uldse oli mega monus. Ja siis muidugi need trummid. Momm.

Ehh, ma ei viitsi enam praegast. Jatkan, kui aega ja tuju on, samast kohast edasi baaris kaiguga ja nii edasi.

Olge tublid!

Piltidel on meie teatri baar ja Chao Praya jogi

(Arvake ise ara kumb on kumb)

P.S. Vabandan tapitahtede puudumise parast :)

Aksel

Bangkok

Vot selline mees olengi viimasel ajal.

Täitsa huvitav kohe, kui päeva ja öö on ikka totaalselt vahetuses. Suudan küll oma tegemised päeval ää teha, kuid kõik on justkui läbi udu. Ja siis kõik need toredad unetud ööd. Vahetevahel on muidugi täitsa tore, sest öösel tulevad ikka need kõige mõnusamad mõtted, aga peaks vist kuidagi ikka üritama asjad ikka jälle paika saada. Praegugi proovisin jälle tunnikese vedeledes endale und peale meelitada, aga ei midagi. Nüüd saab varsti hakata multifilme vaatama ja siis põrutan vist balta turule ja vaatan mis seal põnevat on.

Ma viimasel ajal balti jaama tšurkade baaris juba varahommikune püsikunde. Kohvi joomas ja pannkooke mugimas. Uskumatult tore koht inimeste jälgimiseks. Muidugi selle jälgimisega peab seal ettevaatlik olema, sest mõned varahommikused, poolpidused tõmmud mehed ei armasta kui neid jõllitatakse ;) Aga täielik loomaaed liigub sealt läbi ikka küll. Peaks teine kord kätte võtma ja seal terve öö istuma ja kõik mis toimub kirja panema ja ehk piltegi tegema. Vedamise korral võiks sellest päris tore lugu tulla. Mul selline imelik omadus ka, et ma kohe tõmban eriliti imelikke tegelasi nagu magnetiga ligi. Ei tea kas on mul selline nägu, et mind huvitab nende keeruline elu, või on asi milleski muus.

Tuleb meelde juhus mõni aeg tagasi trammis.
Komberdas ühes peatuses väga vaevaliselt peale üks kuskil viiekümnene (või veidi peale) meesterahvas. Kuna tal oli ilmselgelt käimise ja seismisega raskusi(ta ei olnud purjus, kuid oli näha, et ega ta pole elu sees pudelisse just sülitanud), siis pakkusin talle istet. Võttis koha tänuga vastu, kuid ei tea kas käis see natuke tema eneseuhkuse pihta, etpole ta ju veel nii vana, või oli tal lihtsalt vaja rääkida, aga hakkas mulle seletama kuidas tal ikka jalad nüüd täitsa läbi. Veel aasta eest oli olnud kõik korras, kuid nüüd ei püsi lihtsalt püstigi ja ega tal enam kaua jäänud ole. Rääkis veel oma emast mulle pikalt, kes juba üle kaheksakümne, ähvardab pojast kauemgi elada. Siis aitasin tal ühes peatuses väljuda ja lahkusimegi üksteisest üksteisele tõdedes, et njah, ega igavene pole meist keegi. Temal hakkas võibolla kergem. Mine tea.

Ja siis veel muidugi üks väga tore korstnapühkija, kellega mõni aeg tagasi pidevalt tehnika trollipeatuses trolli oodates suitsu tegime.Ikka üsna vana mees juba. Lihtsalt tekkis mingil hetkel tunne nagu vana tuttavaga oleks koos. Ei olnud ta küll suur jutumees, kuid see mis tuli oli puhas kuld. Üks täpsemaid ilmaennustajaid muuseas keda ma olen kohanud. Eelmisel nädalal tuli linna peal vastu. Pikemalt lobisema küll ei jäänud, aga kohe tuju läks heaks.

Oh sa tuhat ja tuline! Selle kuramuse jututamisega siin magasin multikad maha.

Nagu mu teema jätkuks kakerdas minu tagasihoidlikule pööningule purupurjus töökaaslane. Rääkis oma mured mulle ruttu ära, seletas siirusest, aususest ja nende seotusest alkoholiga. Siis mühatas, et läheb magama ja läinud ta oligi. No mis sa oskad kosta. Olgu tal hea uni.

Olge teie ka kõik tublid :)